Mission Los Angeles, 500 miles

Hommikul oli äratus plaanitud 07:30, aga uni sai juba 6 paiku otsa (oleks kodus ka nii) ja otsustasime seda ära kasutada. Hommikusöögi ägedaim osa oli muidugi vahvlimasinad, vorpisime Kassiga neid loomulikult liiga palju ja proovisime neid nii vahtrasiirupi, mooside kui ka toorjuustuga. Pärast ägisesime, aga puhkus on ju!

Otsustasime suuna võtta Los Angeles'i poole, mööda I-92, alustada Cabrillo Highwayst. Mõeldud-tehtud. Oaklandist silla ületamise tasu 5 usd. Cabrillo Highway on tõesti maaliline - ühel pool ookeani mõõtmatuna näiv jõulisus, lained kohisevad vahutades randa, vasakul kõrguvad mäed. See maantee lookleb põhjast lõunasse, valdavalt piki Vaikse ookeani rannikut, on tituleeritud Ameerika üheks ilusaimaks maanteeks ja kannab mitut nime, mh ka Highway 1. Kuskil tegime peatuse, et rannas vett katsuda ja lainte jõudu tunnetada.

Vesi oli küll külm, aga mitte külmem kui Eestis suve keskpaigas. Siin enam rannas inimesi päikest nautimas ei kohta, kuigi temperatuur on ikka üle 20 kraadi. Enne Montereyd otsustasime 101 peale hoida, loobusime ookeani vaadetest ja suundusime sisemaa poole, teiselepoole mägesid. Maantee oli enamjaolt ääristatud suurte põldudega. Maasikad, salatid, artitšokid, sibulad jne. Kibe korjamine käis, enamikel põldudel olid tööd täies hoos. Ja nii veetakse saaki, ilusad punased paprikad

Edasi Los Angeles'e poole liikudes otsustasime teha siiski ühe väikese seljasirutuse peatuse (loe: shoping). Lihtne arvutus näitas, et kui liigume keskmiselt 55 miili tunnis, siis LA-sse peaksime jõudma 9 paiku õhtul.
Plaanisime söögipeatuse teha Santa Barbaras, aga kuna Kass jäi sügavalt magama, otsustasime seni edasi sõita kuniks ta ärkab. Kui LA-sse viitavad sildid rääkisid veel 80st miilist, oli sõiduridu kokku juba 5 ja tee äär täis kõikvõimalikke ärisid, mis on vägagi omane linnapildile. Eeslinnastumine on siin oma töö teinud. Kass magas kõik LA suursugused pilvelõhkujatega vaated maha, mis õhtupimeduses tuledevalgel eriti muljetavaldav on.

Ühel hetkel otsustasime freewaylt maha sõita, sest GPS tuli seadistada hotelli suunda ja ausalt öelda oli see puhas ehmatus, kui selgus, et hotell on veel 60 km kaugusel. Ma olin naiivselt arvanud, et kui sildid viitavad Universal Studios, siis on meie hotell ka kohe kuskil samas, aga tuhkagi. Raske on selle linna suurust hoomata, aga kuhugi peavad ju need miljonid inimesed ära mahtuma. Lõpuks jõudsime hotelli 9-poole 10 vahel ja väsimus oli ikka väga suur. Tom on medalit väärt, et terve selle maa ise maha sõitis