New York, New York!

Empire State of Mind

08:18 jõudsime Newarki, leidsime võimaluse käsipagasi kohvritest terveks päevaks lahti saada ja läksime orienteeruma Manhattani suunas. AirTrain on tõesti mugav lahendus. 2 täiskasvanut ja laps, kokku 28,50 usdi üks ots ja saab ilusti Penn Station'isse. Otsisime metroo kaardi ja tuletasime meelde millise liiniga Lady Liberty't saab vaatama minna. Metrookaardi ostmine oli omaette ooper. Muljetavaldava lokisoenguga afro-ameerika prouhen istus oma infoputkas nii ükskõikse näoga kui veel üldse olla saab, hoidis käes popcorni suurt pakki, millest rahumeeli sõi popcorni samal ajal kui kliente teenindas. Söömiseks ta käsi ei kasutanud, kahepaikse kombel käis keel lupsti pakist sisse-välja Talent!

Igastahes, South Ferry terminalist päevavalgusesse kõndides lendavad kohe kallale turismiagendid, kes püüavad just enda teenuseid (erinevad tuurid, rahaautomaadi juurde juhatamine jm) pakkuda. Tegelikult oleks olnud vägagi huvitav Ellise saarel ära käia ja saada täpsemalt teada immigratsioonipoliitikast, samuti külastada Lady Liberty krooni. Aga tõtt öelda polnud meil lihtsalt nii palju aega. Kes tahab odavalt Vabadusesambale ja Manhattani siluetile silma peale visata, sõitku Staten Island praamiga edasi-tagasi korra. Täitsa tasuta, 25 min üks ots, iga 30 min järel väljumisega. Nelja aasta taguse ajaga on muutunud see, et praamide väljasõit on ajastatud selliselt, et Staten Islandilt tagasi Manhattanile pääseb kohe, kui kiirkõnniga ümber nurga teise praami peale astuda. Varem tuli maha minna, oodata see 30 min ja siis sai tagasi. Nüüd sai kohe.

Meil oli ju missioon ka veel täitmata. A kivi! Grand Canyonisse me seda ei visanud. Esiteks olid igalpool keelavad sildid, sest kanjonis pidi palju matkajaid olema ja ilmselt ei oleks tore kui mingi kivi pähe kolksataks. Golden Gate sillalt ei saanud samamoodi üle ääre seda virutada. Sekvoiade juurde metsa poetada ei tundunud kuigi õige mõte. Aga see koht tundus just väga sobiv olema. Esiteks on see siiski kõige šefim linn ilmas ja proua Vabadus selle linna tuntumaid sümboleid.
Nii et Marilin - tehtud! Tõestusmaterjal on samuti olemas

Aega oli vaid loetud tundide jagu ja järgmine peatus oli Time Square. Kui metroost välja kõndisime tänavanurgal, jäi Kass naelutatult seisma ja küsis näoilmega, millelt kumas õhin-jahmatus-vaimustus, et see ongi New York?!?! See avaldas talle nii siiralt muljet, et lust oli lausa teda jälgida. Loodan, et ühel hetkel oskab ta oma esimese sellise emotsiooni sõnadesse vormida ja sellega huvitava pildi maalida.

Grand Central Station oli viimane koht, mida Kassile näitasime ja seal kasutasime ühtlasi võimalust veel üks tema väike soov täita - New York'i juustukooki süüa. Njamma!

Mingit nukruse hetke hinge igastahes ei pugenud kui Newarki tagasiteel olime. Miks peakski, New York jääb samale kohale ja on kõigest 7-8 lennutunni kaugusel. Me kohtume veel, täitsa raudselt!