Viimane päev SFOs

Eilne õhtu venis kole pikale ja seetõttu polnud hommikul vara mingit tahtmist voodist välja ronida. Veel ebameeldivam oli mõte asjade pakkimisest kuid kohustus hotellist kella 11ks välja kerida sundis takka.

Nagu mustlased, kokku 5 kohvrit ja veel mitu kotti näpu otsas lisaks. Õnneks nii hull see asi ei olnud -

Kogu see staff mahtus Versasse ilusti ära ja tuleb tunnistada, et parkimise hulludest hindadest oli heameel viimaks pääseda. Tavapäraseks saanud esimene käik Starbucks´i, seejärel hommikusöök Subwayst (seal saab ju hunnikus värvilist kraami võileiva vahele panna, 6inch 3,95-4,85 usdi).

Otsustasime külastada Golden Gate pargi läheduses asuvat Palace of Fine Arts. Peaaegu oleks ühe valesti keeramise pärast jälle Golden Gate sillale sattunud, aga õnneks sai tsipsti ühe maksulise parempöördega asja lahendada ja ennäe imet - turismimagneti juures sai tasuta parkida!
Palace of Fine Arts loodi juba eelpool mainitud 1915. aastal toimunud Panama-Pacific näituse jaoks. Autor Bernard Maybeck ammutas inspiratsiooni Rooma ja Kreeka arhitektuurist. Imekaunis park tiigiga, mis on populaarne ka kohalike seas - seal toimuvad erinevad üritused, kunstinäitused, lisaks on seal sõlmitud mitmeid abielusid.

Järgmine peatus Fisherman Wharf, sest mul kripeldas üks asi hinge peal. SFOst ei saa ära minna enne, kui on järgi proovitud kuulus Clam Chowder (merekarbihautis), mida serveeritakse suure saiakukli seest. Kai peal õnnestus kohata üht tänavakunstnikku, kes suutis 15 minutiga aerosoolvärve kasutades väga huvitava pildi valmis teha. Korra isegi mõtlesime uurida, mis see maksta võiks, aga selle transportimine tundus rohkem kui keeruline ja nii me sellest mõttest loobusimegi.

Jalutasime restoranide ees ringi ja arutlesime millisesse siis võiks sisse astuda, kui korraga astus meie juurde üks noormees ja küsis inglise keeles kas oleme Eestist Seda pole kordagi varem juhtunud, et keegi oskaks nii täpselt meie päritolu hinnata Selgus, et Vadim oli 90ndate teises pooles vanematega koos Piritalt San Franciscosse kolinud. Päritolult ukrainlane, kes küll veel mäletas üksikuid eestikeelseid sõnu, kui tunnistas, et veel Eestiski elades oli koduseks keeleks rohkem vene keel. Väga sümpaatne noormees ja mõistagi soovitas ta eelmainitud suppi proovida just nende restoranis, sest kahtlemata oli see juba mitmeid aastaid järjest valitud parimaks supiks piirkonnas. Fisherman Grotto oli selle restorani nimi (http://www.fishermensgrotto.com/) ja suur oli meie üllatus kui Vadimi soovitusel juhatati meid teisele korrusele, kus avanes vaade suurele söögisaalile. Tänavalt vaadates tundus, et tegemist on mingi väikese, suhteliselt räämas lokaaliga. Vat siis, järjekordne meeldetuletus, et raamatut ei tohi kaante järgi hinnata! Vadim palus meid juhatada saali kõige paremasse lauda, kus avanes hingemattev vaade sadamale, paatidele ja taamal kõrguvale Golden Gate sillale. Milline suurepärane kokkusattumus viimase päeva tähistamiseks, tegemist oli tõeliselt viisaka restoraniga! Minul oli lihtne otsustada mida tellida, Tom valis kala (ei suuda meenutada seda inglisekeelset nimetust, aga hilisem uuring viitab lestale), Kass otsustas spagettide kasuks. Tõeline luksus, sest kui road lauda toodi võis juba lõhnadest aimata, et pole põhjust kahetseda. Võiks öelda, et püant saabus tšekiga, sest selle suurepärase maitseelamuse eest taheti ainult 32 usdi vastutasuks! Pagana iHop, Lori's Diner ja ennekõike see pagana Teppanyaki Buffet seal Anaheimis!!!

Ajasime Vadimiga veel veidi juttu, küsisin luba teda oma blogis mainida ja ta andis sellele oma õnnistuse Ta oli ilmselgelt sama elevil sellisest juhusest, lisaks veel, et viimati kuulis ta niiviisi eesti keelt mitmeid aastaid tagasi. Magustoitu soovitas ta nautima minna Ghirardellisse, mis ei olnud sugugi kaugel. Suurest elevusest suutsin ma selle koha nimegi ära unustada, aga õnneks aitas paljukirutud auto gps selle koha üles leida.

Oi-oi-oi ... lugege nüüd te šokolaadinäod ja muidu magusasõltlased Oli see vast alles koht (www.ghirardelli.com/)! Kass valis omale kahe palliga jäätise suures vahvlikoonuses ja me võtsime kahepeale ühe (menüü sõnul) maailmakuulsa asjanduse, mis serveeriti natuke väiksemas kui pooleliitrises plasttopsis. Seal sees oli HägenDaz jäätis, kuum sulašokolaad ja kõige peal vahukoor koos kirsikesega. Sulašokolaadi konsistents muutus jääkülma jäätisega segunedes mõnusaks karamelliseks ja mmmmmmmmmmmmmm .... aga täitsa lõpp, seda oli kahele ilmselgelt liiga palju. Kass ei suutnud teisest pallist jagu saada ja Tom aitas teda sellega ka veel ning lõpuks olime kolmekesi korraliku suhkrulaksu all Aga ei kahetse!

Lõpuks oligi kell seal maal, et tuli lennujaama suunas liikuma hakata. Kuidagi sujuvalt läks kogu see auto ära andmine, kottidega sahmimine, turvakontroll ja muu. Siseriiklikud lennud on mõnusad, aeg ajaks, aga pärast pole närveldamist immigratsioonisabas.

New York, here we come!