Professional traveller

Helsingist Oslosse minek oli Norwegian'iga käkitegu. Oslos tekkis hetkeks väike hirm, kui Lufthansa esindaja kulm kipra kiskus meie piletit uurides (streik pidi hakkama), aga õnneks selgus, et streik oli plaanitud kella ühest ja ainult siseriiklike lendude osas. Meil õnnestus enne Frankfurti ära lipsata. Palju kiidetud Lufthansa on üldse huvitav. Lennukis oli palju ruumi ja tasuta snäkki jagati (paljas kaer maitsestamata jogurtiga). Sakslaste huumor? Hobuse moodi hirnuma ajas veidi küll Unitedi peale jõudsime õigeks ajaks, kohad reas 58. Polnud nii hull kui foorumite põhjal tundus. Nii kui meie raudlind number 747-400 õhku sai, teatas kapten:"we'll start paddling as fast as we can to get you folks to San Francisco in no time" 11 tundi ja 35 minutit oli paras katsumus, aga ei midagi ületamatut. Pealegi, kui on siht silme ees ..

Kohal!

Lennujaamas läks immigratsiooni sabas oma tund ikka, aga lõpuks sattusime naljahambast ametniku juurde. Esimene küsimus "are you all travelling together, are you married?" Ajas mind kokutama ja tema reaktsioon selle peale veel rohkem edasine vestlus käis ümber plaanitavate pulmade, kuhu ta ennast isameheks pakkus ning soovitas muuhulgas Cake Boss-st tordi tellida. Loba vahele küsis, kas oleme varem USAs käinud ja minu vastusele noogutas peaga ning paitas kõrva öeldes - ahah, professional traveller. Kõlab ju hästi?
Dollari autorendist saime focuse asemel nissan versa ja umbes kella 19 paiku suundusime lõpuks hotelli otsima, väljas oli juba pime. Enne hotelli oli muidugi vaja KFCst läbi käia ja see sattus küll mingi kahtlane piirkond olema. Õnneks kana nimel surema ei pidanud. La Quinta Inn & Suites oli pealtnäha täitsa ok. Jube suur voodi, ruumikas tuba, kena vannituba. Seda hetkeni kui olime valmis voodisse pugema ja teki pealt tõmbasime. Selgus, et peale eelmist klienti voodipesu seal küll ei olnud vahetatud. Suure lõugamise peale lahendati see asi ära ja vabandati küll ette-taha, aga no kuulge ...