Tõelised turistid

Korisev kõht ja kohustus hiljemalt 12ks autoga parkimismajast välja saada sundis meid varem Lori's Dineri poole samme seadma. Sisekujunduse poolest huvitav, 1950. meenutav, rahva seas ilmselgelt populaarne söögikoht ei üllatanud oma menüüga mitte üks raas. Ikka seesama, kollane jura - pannkoogid, peekon, muna, kartulid. Mõtlesin, et olen kaval ja tellisin juurikatega omleti, aga no ei suuda seda kollast enam süüa. Juurikad olid muidugi naljanumber, domineerisid roheline paprika ja viimseni maitsetud šampinjonid. Ainus asi, mis mulle sümpatiseerib neis söögikates, on refillimise poliitika - tellid kohvi või vee, siis täidetakse tolle raha eest nii palju kui jaksad juua.
Juba eelmine päev hakkas silma see, et söögikohad, mis tegelikult ilmselt koondnimetuse "kiirtoit" alla võiksid käia, tuletavad oma klientidele meelde, et mingit uimerdamist seal ei toimu. Söömiseks on ette nähtud 30 minutit ja siis tuleb astuma hakata - NO LOITERING! Kuna olin sisenedes küsinud lauda viiele ja selgitanud, et meie kaaskondlased liituvad u poole tunni pärast, meid mingite pilkudega ei pommitatud.

Tehke või tina, aga no see tundub kuidagi eriline, kui saad tuttavate nägudega San Franciscos hommikusöögiks kokku. Ikkagi erilisem, kui nt Toompuiestee ja Paldiski mnt nurgal hotellis kohtumine Lisaks oli Verontsil ja Teedul viimane päev, õhtul asusid kodu poole teele. Lori's suutis meile tšeki kokku kirjutada ja kohe tõesti - viie peale pea 100 dollarit selle kräpi eest tundub täiesti nõme. Muuseas, 10% tipi poliitika siin ka ei kehti. Osad söögikohad on läinud seda teed, et teevad kliendile tipiarvutuse lihtsamaks ja toovad juba tšeki allservas välja soovitusliku jootraha summa, vastavalt 15% või 18%.

Saatsime kojuminejad nende hotellini, kallistasime kõvasti ja läksime autole järgi. Esimene peatus - Pier 39. Poed, restoranid, tänavakunstnikud, mereloomade keskus ja akvaarium. Me tahtsime just California merelõvisid näha, kellel on kombeks seal dokkide peal peesitada. Kai pealt on lisaks ilusad vaated Alcatraz'ile, Golden Gate ja Bay Bridge sildadele.

Sadamast võtsime suuna Alamo Square-ile. Kui olete näinud situatsioonikomöödiat "Full House" (1987-1995, jooksis alles hiljaaegu Eesti telekanalitel ka) või romantilist komöödiat "The Five-Year Engagement" (2012), siis tuleb see koht tuttav ette. Rida viktoriaaniaegseid värvilisi kauneid maju (Painted Ladies), ees muruplats, millel inimesed olesklevad ja taamal "prouade" seljataga San Francisco kesklinn. Muideks, 2010 pandi üks neist seitsmest "prouast" (kõige nurgapealsem, suurem maja) müüki ja see oli esimene kord üle 35 aasta, mil keegi seal rivis maja müüs. Kõnealust maja on kasutatud umbes seitsekümnes filmi, reklaami, tv-shows. Müügihinnaks oli 1 dollar vähem 4 miljonist.

Imedeime, aga seal leidsime lausa tasuta parkimiskoha tänaval ja see lubas pikemalt ringi jalutada. Mul tuleb alati ühel või teisel põhjusel sümboolsetes kohtades tahtmine seda momenti miskitpidi säilitada endas, niiöelda vihmasteks päevadeks Fotokas ei ole päris see mida ma silmas pean sest sellega ei salvesta toda sisemist emotsiooni, mis tuleb teiste samasuguste vau-hetkede varasalve panna ja jälle välja võtta, kui mingi häda on kallale tulnud. Üks vaikne moment pargipingil, pilk naelutatud sellisele imeilusale vaatele, sealsete inimeste toimetustele, sekka tänutunnet, et ma seda üldse saan kogeda ja ongi tehtud!

Järgmine peatus - Lombard Str. Bill Cosby (mulle õudselt meeldisid tema showd) parodeeris seda tänavat ühes sketšis järgmiste sõnadega: "They built a street up there called Lombard Street that goes straight down, and they're not satisfied with you killing yourself that way—they put grooves and curves and everything in it, and they put flowers there where they've buried the people that have killed themselves. Lombard Street, wonderful street."
8 väga järsku sik-sakki, mida ääristavad elumajad, on autoga läbimiseks tõesti justkui lõbustuspargi atraktsioon Me jäime ikka väga paljude turistide puhkusepiltidele oma halli hiirega. Seda tänavat on samuti meelelahutustööstuses kasutatud mitmeid kordi, meile tuntuimad ilmselt episoodid detektiiviseebist "Monk" ja no kes ei teaks "Simpsoneid". Ise autos istudes selja taha seda vägevat pilti ei näe, aga selle eest avaneb ettepoole imeilus vaade pikale tänavale. Esimese pean siia netiavarustest panema, et teaksite millest ma siin seletan ja teisega sain ise hakkama.

Oli see nüüd pilk kaugesse tulevikku või midagi muud aga mulle tundus vajalik käia Berkley's ülikooli vaatamas. Akadeemilisel prestiižil siin pikemalt ei peatu, vilistlaste nimekirjast võib teiste seas leida selliseid tuntud tegelasi nagu Steve Wozniak (Apple'i kaasasutaja), Norra kroonprints Haakon ja arvutihiire leiutaja Doug Engelbart. Nüüd siis teate Ühesõnaga, sealt on sirgunud terve rida biljonääre.
Imselt oli see külastamise vajadus inspireeritud Northfield'is asuvast St Olaf Colleage kampusest, sest seal on imeilus ümbruskond kus väike jalutuskäik ette võtta. Erinevalt Northfieldist, oli seal täielik peavalu parkimisega ja märkimisväärselt tõsine maine vajadus - Kass kräunus, et kõht on tühi - sundis meid seda jalutuskäiku tulevikku lükkama.

In-N-Out jälle. Teel selle suunas jõudis ka väike paanika-jaanika tekkida, sest keset freeway'd hakkas autol mingi tuli vilkuma ja mootori hääled muutusid kangesti selliseks, et ta varsti enam ei kavatse edasi liikuda. Kuskil Eestis, ükskõik millise maantee ääres elaks selle ilmselt üle, küll väikese sabina saatel, aga saaks hakkama. Viierealises, auto autos kinni, keskmises reas kah veel, tunned kuidas külm higi hakkab tekkima. Juba ma vedasin näpuga manuaalist ridu, kui õnneks Tom avastas mingi nupu käigukangi küljest ja selgus, et see oli kogemata sisse vajutatud. Huhh. See oleks üks paras õudusunenägu kui autoga peaks midagi sellises liiklusvoolus juhtuma.

Päevad jõuavad masendavalt kiiresti õhtusse. Eks omajagu võtab aega ainuüksi see orienteerumine. Meil oli missioon ka vahepeal tekkinud. Sellest pagana musta värvi, oma aja ära elanud kohvri asemele tuli kindlalt uus leida. Peale burgerite vitsutamist pole midagi paremat kui üks jalutuskäik. Poes. Muideks, ma võin julgelt väita, et oleme leiutanud uue, küll kalli, aga see-eest äärmiselt meeldiva spordiala. Nimetame selle näiteks LessFat Shoping'uks. Aga seda Eestis ei kannata absoluutselt praktiseerida hindade pärast. Aga siin ... palun väga. Reegleid võib ka erinevaid teha, nt kokku leppida kaastreenijatega, et pooleteist tunniga on vaja leida kõige ägedam/odavam/hästi istuvam/vms asjandus. See vantsimine, lappamine, proovimine (ja seda viimast veel korduvalt) kulutab raudselt kaloreid. Tegelikult sõltub see ka sellest mida proovida ja mis riietuses poodi minna. Mida rohkem on riideid seljas, seda suurem energiakulu selle proovimisega on, samuti on suur vahe, kas proovida ülemist või alumist otsa. Oluline on meeles pidada, et õhtusöök peab olema sobilikul ajal ja sellele järgnema see trenn. Pärast saaki uurides ja hinnates pole üldse meeleski mingit jama näksida, sest eufooria on suunatud hoopis muudele asjadele. Onju?