San Franciscos

Hommikusöök enne teele asumist Subways ja vaadake, mis kleps seal akna peal oli:

Keel ei paindugi hästi hõiskama ja näpud toksima - lõpuks ometi SFO! See lihtsalt tähistab reisi lõppemist. Olgugi, et burgerite pildid ajavad südame pahaks ja isu koduse toidu järgi kasvab iga päevaga, ikkagi ei taha et tšill läbi saab.
San Franciscole lähenemine mööda I-580 oli igati huvitav. Maastik meenutas vägisi Gran Canarya liivadüüne ja tuulegeneraatorid paistsid eemalt nagu hambatikud. Liiklus oli küll intensiivne, aga ei midagi Los Angelese moodi.

SFO on fenomenaalne! Kui rääkida huvitavatest faktidest, siis linna alguseks loetakse aastat 1776, kui Hispaania kolonialistid rajasid sinna kindluse. 1945. a toimus seal konverents, kus asutati ÜRO. Ta laiub 121 km2, on USA linnadest populatsioonilt 14. kohal, koos eeslinnadega, millest suurimad on Oakland (meie esimene öö oli seal) ja San Jose elab seal 8,5 miljonit inimest. 1906 räsis linna maavärin ja tulekahjud, mille tulemusel jäid koduta u 400 tuhat inimest, kuid õnneks asuti teda kiiresti taastama ja juba 9 aastat hiljem toimus seal rahvusvaheline Panama-Pacific näitus. Linn laiub u viiekümnel mäel ja paljud linnaosadki on just nende järgi oma nimed saanud. SFOs on kõige rohkem kõrgharidusega inimesi (44%), ta on nii kultuuri, infotehnoloogia kui ka finantsasutuste keskus California osariigis. Roheline (üle 200 pargi), tolerantne, huvitava arhitektuuriga ja põneva maastikuga!

Hotelli olime paar päeva varem saanud Booking'u kaudu Union Square'i vahetusse lähedusse (Union Square Hotel Plaza) ja autota liiklemiseks oleks see absoluutselt suurepärane asukoht. Meie hall hiireke saigi saatuslikuks, sest parkimine on närvesöövalt keeruline ja kallis. Tänaval, hotelli lähistel oli parkimiskoha leidmine paras loterii-allegrii, rääkimata sellest, et parkimisele on sätestatud terve rida tingimusi. Kellaajalised piirangud, segatuna nädalapäevaliste piirangutega, lisaks veel parkimise kestvuse piirangud. Parkimismaju on muidugi iga nurga peal, aga need hinnad .. Otsustage ise.
Parkimismajas käis asi muuseas nii, et annad auto koos võtmetega parklatöötajale üle ja hiljem järgi tulles, peale arve tasumist tuuakse see siis sulle parkimismaja ukse ette.

Kui kunagi peaks SFOsse veel sattuma, siis kindasti autota. Ühistransport jäi küll endal proovimata, aga seda hinnatakse üldiselt väga heaks. Linnapildis on lisaks bussidele, trammidele näha ka trolle.

Vedasime oma nodi autost hotelli ära ja otsustasime linna peal ühe jalutuskäigu teha ning midagi hamba alla vaadata. Vägisi tekkis tahtmine nimetada SFO sarnaselt NYCiga - linn mis kunagi ei maga. Suhteliselt kiiresti sai selgeks, et kui juba majutus on tublisti kallim kui mujal, ei ole muud oodata ka söögikohtadelt või väikestelt toidupoekestelt. Tüütu on see, et kaardiga maksmine käib enamasti läbi häda. Deebetkaart seob end pidevalt CashBack funktsiooniga, mida meil lihtsalt ei ole ja osades kohtades ei tunnista terminalid meie krediitkaarte ka veel lisaks. Lapse pumpasime sularahast paljaks ainuüksi selleks, et saaks vett ja hommikuks banaane osta. Olgu, olgu, Tom tahtis kohalikku õlut proovida ja ma valisin siis ka mingi joogi, mis tegelikult täiesti vastikuks osutus. Isegi meie toiduhunt (loe: Tom) ei tahtnud seda pärast ära hävitada. Union Square'ile paari bloki jagu tiiru peale teinud, Macy'sse 20 minutit enne sulgemist pilgu peale visanud ja sealse tasuta wifi avastanud (hea teada), otsustasime päeva lõppenuks lugedada. Enne veel jõudsin Verontsiga hommikusöögi kokku leppida - Lori's Diner, 10:30, Sutter'i ja Mason'i nurgal.