Route 66

Eilne läks päris pikale, magama jäin alles kolme paiku öösel. Muidugi tuli selle pealt täna lõivu maksta. Kass esitas ärgates ultimaatumi öeldes, et enne kui me pole hommikusööki saanud, kuskile sõitma ei hakka. Lasime tal valida kuhu lähme ja arvake ära - hommikusöök In-N-Out'ist. Burksi noh. Muideks, meil on välja kujunenud selline rituaal, et Kass läheb esimesena uues hotellis tuppa (uudishimu tahab tappa) ja lahkub viimasena (kontrollib üle, ega midagi maha ei unustanud). Me ei ole targu sahtlitesse midagi pannud, aga täna hommikul Rivierast lahkudes pidas Kass vajalikuks öökapi sahtlisse vaadata. Keegi oli sinna ühe rohelise kondoomi jätnud, sobilikult piibli peale. Kassil kohe küsimus, mis see on. Vabandage väga, aga ettevalmistusaeg jäi liialt lühikeseks, mistõttu putukamürk tundus sobilik vastus. Kass läks kohe ruttu käsi pesema, igast mürke ei tohi ju näppida. Saame veel tükk aega selle üle hirnuda

Tom istus rooli ja tee viis juba tuttava Hooveri tammi juurest mööda. Memorial Bridge on kahe osariigi ristumiskoht, Nevadast saab Arizona. Olin nii ametis selle blogi kirjutamisega, et foto jäi õigel hetkel tegemata. Erinevatelt reisidelt on neid Welcome to (osariik) pilte üksjagu kogunenud.
Arizonases hakkas maantee ümbrus muutuma. Punaka pinnasega ja kuivanud ilmega maastik asendus taimedega, ümberringi mäed, preeria pole taimedeta, vaid suuremad ja väiksemad põõsad sekundeerivad kaktustele. Linnakeste ümbruses on palju golfiväljakuid. Ühe vanapaari auto, mis kandis Arizona numbrimärki ütles, et "Golf is life. Enjoy it!". Kui neid golfiväljakuid vaadata, siis ju on nad suured selle spordiala armastajad, harrastajad. Nissan Versale see mägede värk kohe üldse ei istu. Alla veel, aga üles minek toimub jubeda pingutusega. Lubatud 75 miili ei saa kuidagi tõusudel kätte.
Tom seletas üks päev kuidas võiks kunagi lahe olla route 66 läbi sõita. Ma olen ikka öelnud, et oma unistustega tuleb ettevaatlik olla, sest neil on kombeks täide minna. Igastahes väike linnake Seligman on ajaloolise route 66 sünnikohaks ja meie tee viis sealt täpselt läbi. Teet oli eelmine päev just rääkinud muljeid Roadkill Cafe'st ja juhtumisi läksime samuti sinna sööma. Tore koht vahvate teenindajatega! Kass valis menüüst steigi (esimene kord) ja meie päevasupi (samuti esimene kord). Varem on alati see supibisnes siin kahtlane tundunud, aga no isegi mina ei suuda enam kollast toitu süüa. Ega see just suurem asi supp ei olnud tõesti, aga ära ka ei tapnud. Roadkill Cafe moto "You kill it, we grill it" jäi supiga testimata, vähemalt ühtki veist me steigi ja veiseliha supi tarbeks alla ei ajanud igastahes. Aga limonaad oli super ja serveeriti väga ägedatest anumatest. Ja mullideta!!

Otsustasime ööbimise vaadata Flagstaffi, et hommikul vara kohe Grand Canyoni poole teele asuda. Astusime toidupoest läbi (Safeway) ja ma sain oma esimese Ameerika kliendikaardi! Kassas oli suur karp sõõrikuid kirjaga "Buy me!" ja hind ainult 2,74. Kui Kass poleks neid märganud ja kilkama hakanud ... Muidugi tuli need võtta! Väga omapärase välimusega kassapidaja (noor Spock) nimega Ivan küsis, et kas ma kliendikaarti ei sooviks teha, et soodustusi saada. Seda küsitakse igal pool ja alati ning kliendikaarti või kontot pole saanud kunagi avada, sest meil ei ole esitada USA isikukoodi ega pangaarvet. Aga Ivan teatas, et seda pole vajagi. Tõi kuskilt selle kaardi, tegi mingid vajalikud toimetused ja nii ma selle saingi. Ilma selle kaardita oleksid sõõrikud kallimaks ka läinud

Ööbime Days Inn'is ja wifi töötab siin suurepäraselt, saab vajalikud asjad aetud. Grand Canyoni elamusest räägime homme pikemalt. Head ööd!