Hoover'i tamm ja Las Vegas Strip

Peab ütlema, et hommikune ärkamine sirava päikesega, kissitad silmi ja vaatad aknast laiuva Las Vegase peale ..no see tekitab väheke erilisema meeleolu kui mõni teine hommik. Stratosphere Hotel & Casino 16. korrus pakub nii õhtul tuledevalgel kui hommikul ereda päikese taustal ühtviisi hämmastavat vaadet.

Ameerika hotellidega on üldse kummalised lood. Stratosphere'i broneerisin eelmine õhtu Barstow motellis ja saime selle Booking'u kaudu 60 usd'ga. Samas kui American Best Value Inn Barstows maksis sama palju, isegi kupongi kasutades. Esimene on 3+ tärni, hiiglama suur hotell, kus peatujatel on võimalus tasuta külastada torni, millest avanevad hingematvad vaated linnale. Hotellis peatumata tuleb arvestada kulutusega 20 usd per täiskasvanu ja eriti hulljulgetel, kes soovivad torni tipus asuvatel atraktsioonidel tiirutada tuleb 25 välja käia. Atraktsioonide peale ei julenud mõeldagi, Knott's Berry Farm oli liiga värskelt meeles. Pealegi, torni eemalt vaadates oli näha kuidas atraktsioonid on sellised, mis käivad üle ääre. Elu on endiselt ikka liiga armas, ei tekkinud tahtmist infarkti saama minna.
Stratosphere'ist rääkides ei saa kuidagi mainimata jätta kasiinosid. Selline hulk mänguautomaate, laudu, bingot, kaardimänge jne pakutakse nii ohtralt, et silme ees läheb kirjuks ja mis eriti jube - seal võib suitsetada! Jummala juula mis karvaseid ja sulelisi seal nägime, istuvad ja toksivad klaasistunud pilguga automaate. Issanda loomaaed on suur ja kirju.

Hotellist registreerisime välja viimasel minutil (kella 11ks peab plats puhas olema), sest Kassil oli esimese koolipäeva õppimine vaja ära teha. Huvitav, et nii käib see kärmelt, istub ja teeb ühe korraga ära, ei mingit jokutamist. Tegelikult pean veel lisama, et me oleme ikka super lapse välja koolitanud Veronts küsis ka kuidas Kass vastu peab. Jätkuvalt leian, et oma vanematega on lapsel ükskõik kus kõige parem ja vastupidamine sõltub enda meelsusest ja eeskujust. Õnneks on reisisõltuvus järeltulijale nakanud, kui poleks, oleks kindlasti probleem. Võtsime vastu otsuse, et kuna eelmine õhtu Stripil jalutada ei jõudnudki, jääme üheks ööks veel siia. Pealegi Veronts pidi alates 27ndast Rivieras peatuma. Hea oli, et ma Bookingust vaatama hakkasin, sest algul plaanisime Stratosphere'is pikendada, kuid Rivieras oli kahene tuba 17 eur! Kui resordi jm maksud juurde arvata, siis 30 eur kopikatega kokku. Nii et teine öö oli broneeritud Rivierasse.

Võtsime suuna Hoover'i tammi poole. Las Vegasest pole sinna sugugi pikk maa, tühised 50 km ja veidi peale. Enne tammini jõudmist laiub kauguses sinav Lake Mead, mis on suurim inimese poolt rajatud veekogu Ameerikas. Kõik ikka selle tammi pärast. Otsustasime võtta tuuriga piletid, kui juba tuldud, siis tahaks ikka sees asuvat elektrijaama jm ka näha. Piletid kolmele kokku 45 usdi ja ei kahetse sentigi. Alguses tutvustavale dokumentaalile (miks, mis, kuidas ja kes) järgnes giidiga ekskursioon kanjoni põhja. Liftiga, mis võttis peale korraga 25-30 inimest, sõidutati meid 54-korrust alla!!!, mitte üles Alustuseks näidati ühte neljast tunnelist, mille kaudu Colorado jõgi suunatakse oma sängist välja, seejärel tutvustati elektrijaama ja sealseid turbiine. Piltidega ei ole võimalik edasi anda seda suurust ja suursugusust, sealjuures meeles pidades, et see kõik on inimeste endi kätetöö. Tsiviilinseneeria ime, tribüüt Ameerika vaimule ja meelsusele, sest tammi ehitamisega tehti algust 30ndate aastate majandussurutise ajal. Töölisi tuli kokku üle terve maa ja tolleaegne tasu (kuni 4 dollarit päevas) kõlas ahvatlevalt paljudele. Isegi karmid ilmastikuolud, ääremaa üksindus ja paiknemine keset eimidagit ei heidutanud inimesi. Tammi ehitamine oli niivõrd suur projekt, et kogu selle ehitustegevuse tagamiseks loodi terve taustsüsteem, mille üks näidetest on ajalooline linn Boulder City. Selles väikses linnakeses seadsid end sisse töölised ja nende pered ning täna ilmestavad linna tänavaid möödunud aegadest pärit pronksist või rauast tehtud skulptuurid, mis kujutavad neid samu tööliseid oma tegevuses. Hooveri tamm ja seal kõrval asuv nooruke Memorial Bridge (valmis 2010) on mitmete filmide stseenides olnud. Tuntuim ilmselt James Bond, kes mööda tammi alla laskus.

Üks millega USAs on raske harjuda, on see et midagi ei käi lihtsalt. Ei ole võimalik minna lihtsalt poodi, lihtsalt külla või käia lihtsalt Hooveri tammi vaatamas. Tanklad on ainukesed kohad, kus kõik käib suhteliselt lihtsalt (eeldusel, et kui maksad väljas pumba juures krediitkaardiga, siis tead toksida displeil suunakoodi. Milleks see vajalik on, kes teab? Aga kui ei pane, siis hakkab üks triangel pihta. Võibolla sõltub see ka tanklaketist, aga me oleme mitme reisi jagu targemad ja kasutame Minnesota suunakoodi).Kogu see sõit, parkimine, kõmpimine, kontrollid, sabad, tutvustused võtavad tunde ja märkamatult on hommikust õhtupoolik saanud.

Sööma läksime Boulder City'sse Jack in the Box'i (burksid) ja kehva toidu päästis kiire wifi.

Mul oli tekkinud vastupandamatu soov lubada omale veidike luksust ja käia maniküüris. Desert Nails oli just tee peal koht, kus 15 usdi eest lubati käed korda teha. Juba teist korda satun mingi terehommikust asiaadi otsa, kelle töö tulem ei kannata väga kriitikat. Kusjuures seekord oli see tegelane kavalam kui Northfieldis juuli kuus. Kui oli mind saatnud lakki kuivatama mingi spets aparaadi alla, kadus kui tina tuhka ja salongi ainuke inimene peale minu oli mingi vuntsidega mees, kes vigases inglise keeles püüdis telefonis kellegilt midagi nõuda. Talle ei tundunud eriti mõtet öelda, mis ma nendest arvan, vaevalt et ta aru oleks saanud.

Kass ja Tom shoppasid samal ajal lähedal asuvas Macys, mis oli päris pirakas. Kohe näha, et meil see telepaatia värk toimib, sest ilma helistamata suutsid nad mind üles leida. Teadsid täpselt kuhu otsima tulla
Enne Rivierasse minekut oli vaja toidupoest läbi käia ja lähimaks osutus Walmart. FBs ja netis on hulganisti irvitavaid videoid Walmart-inimestest, kes näevad välja nagu tõelised õudusunenäod, ilma igasuguse kriitikameeleta, aga selliseid šedöövreid ei ole õnnestunud kohata. Ja kui kohtakski, vaevalt et julgeks pildistama hakata. Aga seekord ma ei suutnud siiski kiusatusele vastu panna ja tegin paarist riiulivahest ja pakutavast kaubast pilti.

Meie ostuartikliteks on juba mitmendat korda osutunud apelsinimahl, banaanid, õunad, tomatid, maasikad ja Kass nõuab porgandeid. Nendest viimastest on kuidagi porgandi maitse suudetud eemaldada, kuigi välja näevad täitsa porgandi moodi. Aga muud asjad on küll head. Kõlab kui eeskujulik toidukorv? Kuidagi tuleb ju seda burgermaaniat tasakaalustada.

Rivieras tegime väheke sikku. Bookingu andmetel küsivad nad lapse eest 20 usdi lisaks, aga ega toas sellest midagi ei muutu, voodeid ei teki rohkem ja suuremaks ka ei lähe. Seega tegime nägu, et Kassi pole. Tom läks sisse registreerima ja ma asusin hotellikülastajatele mõeldud kiiret wifit kasutama. Korraga püüdis Kass mulle midagi märku anda, mingi mees passis meid, ootas kas me märkame teda või mitte. Verontsi mees Teet oli see Veronts va laiskvorst oli Teedu saatnud avajat ja jääd otsima, leidis aga hoopis meid Tuba asus 6ndal korrusel, vaadet polnud mingisugustki, aga ega see suurt morjendanud. Veronts ja Teet tulid hetke pärast külla, sest meie tuba oli tõelise tantsuplatsiga. Muljetasime seni kogetust ja kui Tom oli tööasjus selgust saanud, läksime Stripi peale patseerima.

Auto parkimisega oli keeruline, aga lõpuks tegime sokku ja panime auto Bellagio hotelli parklasse. Vaja oli ainult enesekindlate nägudega läbi hotelli marssida ja juu see tuli meil hästi välja, sest autot keegi minema ei viinud ja ühtki probleemi ei tekkinud. Bellagio on vaatamisväärsus omaette. Õhtul kella 8st on iga 15 minuti järel purskkaevu show erinevate muusikapalade saatel. Õige pea peale hotellist väljumist oli hotelli ees laiuvas purskkaevude basseinis omapärane nõiaudu laiumas, mis tähistas hetkepärast algavat showd. Seda pole võimalik sõnade või piltidega edasi anda. Ilmselt on Barcelonas purskkaevude show midagi sarnast, kuigi võrrelda ei oska, sest meie tookordne külastus ei olnud hooajal. See tuledesära, suured reklaamid, järgi tehtud Eiffeli torn, Doodzide palee, Luxor jt panevad oma grandioosse ilmega õhku ahmima, aga ei saa öelda et ainult vaimustusest. Pea kuklas kõike seda glamuuri ja sära imetledes võib vabalt koperdada mõne õnnetukese otsa kes "Anything helps" jt siltide abil turistidelt vaikides almust küsivad. Ameerikal on väga mitu nägu!