Viimane päev LA-s

Hommikul suundusime poodi, et randa minekuks vajalikud asjad soetada. Üllatus-üllatus, see polegi nii lihtne. Hoolimata sellest, et väljas on tublisti üle 24 kraadi sooja ja päike lõõskab, ujumisriideid poest ei leia. Tegemist on ju sügis-talvise hooajaga, kes see napakas randa ronib?

Sunset Beach - tehtud. Kusjuures me polnudki ainsad kes vette ronisid, seal oli teisigi. Lisaks surfareid, lohedega ja ilma ning lihtsalt soolase ookeaniõhu nautlejaid. Lindudele see vähemasti väga meeldis, sest iga natukese aja tagant tiirutas suur parv inimeste peade kohal otsiva pilguga ringi. Nii lähedal, et siruta käsi välja ja .... Ühel hetkel otsustasin õuna võtta ja kohe oli parv pea kohal. Läheduses istuv vanapaar hõikas "watch your apple!".

Rannal istudes tekkis väikse ja tühise sitika tunne, mõtisklesin, et huvitav mis selle tingib, sest kodus Suurupi rannas istudes laiub samamoodi silmale mõõtmatu vesi ees. Võib olla mõjuvad ookeni ääres teised jõud, esiteks tunnetuslik aukartus - ikkagi Vaikne ookean ja teiseks, silmapiiril paistavad siin hiiglama suured kaubalaevad ning nafta puurtornid. Paremal paistab LA pilvelõhkujate siluett ja ainuüksi liivane rannariba tundub vähemalt 500m lai olema. Pikkust on nii palju kui silm vähegi näeb. Tuulekohin on nii kõva, et mõtteidki ei kuule, aga huvitaval kombel ei keeruta tuul liiva absoluutselt üles. Ujumisest ei saa midagi rääkida, ainult lainetes kargamisest Oma mõju avaldavad kindlasti ka rannas leiduvad hoiatussildid, mis tuletavad meelde, et maavärina korral on see siin ohutsoon ja tsunami eest tuleb põgeneda kõrgemale.