Californication 2014

Siit see siis nüüd tuleb, elu esimene blogi. Argipäeva heietusi vaevalt keegi lugeda viitsib, aga reisimuljeid on endalgi vahva aastate pärast meenutada. Viimase tööpäeva lõpp, gin&tonic, välja prinditud piletid, book-itud hotellid ... Netist tuhlamine: kuhu minna, kuidas minna, ebola, united'i istmete plaan, lennuki tehnilised näitajad ... Kõik on sada korda järgi ja üle vaadatud. Vastik ja häiriv mõte hõljub peas aegajalt - et oli seda kõike nüüd siis vaja? OLI JAH! Ainus asi siin ilmas, millele kulutamine teeb rikkamaks!

Tegelikult on see blogitamine üksjagu ajumahtu nõudnud, eeskätt leiutades kuidas kogetut kirja panna nii, et see oleks huvitav lugeda ja samas saaks üht-teist kõrva taha panna. Maailm on Google abil igaühe elutoas olemas, kuid ometigi on veel inimlik kogemus ka hinnas. Kas on pointi rahanumbreid lisada ja kui siis täpselt millele? Keda huvitab, mis hotellis peatusime, kus sõime ja mida shoppasime? Minu blogi, mina otsustan. Kuna kirja pandu on meile endale ja headele sõpradele, nii neile, kes töötavad selleks, et reisida kui ka neile kellel reisimise vajadus nii suur ei ole, siis hiljem on võibolla huvitav võrrelda olnut uuega. Seda enam, et reisi eelarve kallal me endiselt palju pead ei vaeva. Lihtsam valem on selline: reisiks kulub kõik, nii palju kui on, küll pärast kuidagi hakkama saab. Üks tingimus muidugi on, kohustused peavad täidetud olema. Õnneks ei ole seni pidanud õnnetu näoga sõprade juures söömas käima, aga kes teab ...

Hommikul said viimased asjatoimetused kodus tehtud, kodinad kokku ja sadama poole teele. Kui olime peaaegu linna jõudnud, küsib Kass autos kas ma A kivi võtsin? Mis A-kivi? Absoluutselt ei saanud aru, millest jutt käib, kuniks Tom meelde tuletas. Marilini ja Priidu pulmas saime ju Marilini A tähe neiupõlve nimest ja pidime selle Ameerikasse viima ning kuskile põnevasse kohta sokutama. Jeerum .. Täitsa unustasin, vabandust Marilin! Aga õnneks teatas Tom stoilise rahuga, et kivi on kohvris Vedas! Nii et Golden Gate või Grand Canyon või ... veel on aega mõelda

Helsingis oli muideks õhtul 19 paiku 10 kraadi sooja ja seenevihmane. Hotelli (Best Western Hotel Pilotti) saime bussiga, mille juht oli eestlane ja mis Kassi kangesti imestama pani.. Hotell muidu enamvähem ok, aga wc-dušširuum ei kannata väga kriitikat. Kohutavalt väike ja kitsas.

Hommikul kell 4 on äratus, nii et tuleb magama sättida. Head ööd!

Helsingist Oslosse minek oli Norwegian'iga käkitegu. Oslos tekkis hetkeks väike hirm, kui Lufthansa esindaja kulm kipra kiskus meie piletit uurides (streik pidi hakkama), aga õnneks selgus, et streik oli plaanitud kella ühest ja ainult siseriiklike lendude osas. Meil õnnestus enne Frankfurti ära lipsata. Palju kiidetud Lufthansa on üldse huvitav. Lennukis oli palju ruumi ja tasuta snäkki jagati (paljas kaer maitsestamata jogurtiga). Sakslaste huumor? Hobuse moodi hirnuma ajas veidi küll Unitedi peale jõudsime õigeks ajaks, kohad reas 58. Polnud nii hull kui foorumite põhjal tundus. Nii kui meie raudlind number 747-400 õhku sai, teatas kapten:"we'll start paddling as fast as we can to get you folks to San Francisco in no time" 11 tundi ja 35 minutit oli paras katsumus, aga ei midagi ületamatut. Pealegi, kui on siht silme ees ..

Kohal!

Lennujaamas läks immigratsiooni sabas oma tund ikka, aga lõpuks sattusime naljahambast ametniku juurde. Esimene küsimus "are you all travelling together, are you married?" Ajas mind kokutama ja tema reaktsioon selle peale veel rohkem edasine vestlus käis ümber plaanitavate pulmade, kuhu ta ennast isameheks pakkus ning soovitas muuhulgas Cake Boss-st tordi tellida. Loba vahele küsis, kas oleme varem USAs käinud ja minu vastusele noogutas peaga ning paitas kõrva öeldes - ahah, professional traveller. Kõlab ju hästi?
Dollari autorendist saime focuse asemel nissan versa ja umbes kella 19 paiku suundusime lõpuks hotelli otsima, väljas oli juba pime. Enne hotelli oli muidugi vaja KFCst läbi käia ja see sattus küll mingi kahtlane piirkond olema. Õnneks kana nimel surema ei pidanud. La Quinta Inn & Suites oli pealtnäha täitsa ok. Jube suur voodi, ruumikas tuba, kena vannituba. Seda hetkeni kui olime valmis voodisse pugema ja teki pealt tõmbasime. Selgus, et peale eelmist klienti voodipesu seal küll ei olnud vahetatud. Suure lõugamise peale lahendati see asi ära ja vabandati küll ette-taha, aga no kuulge ...

Hommikul oli äratus plaanitud 07:30, aga uni sai juba 6 paiku otsa (oleks kodus ka nii) ja otsustasime seda ära kasutada. Hommikusöögi ägedaim osa oli muidugi vahvlimasinad, vorpisime Kassiga neid loomulikult liiga palju ja proovisime neid nii vahtrasiirupi, mooside kui ka toorjuustuga. Pärast ägisesime, aga puhkus on ju!

Otsustasime suuna võtta Los Angeles'i poole, mööda I-92, alustada Cabrillo Highwayst. Mõeldud-tehtud. Oaklandist silla ületamise tasu 5 usd. Cabrillo Highway on tõesti maaliline - ühel pool ookeani mõõtmatuna näiv jõulisus, lained kohisevad vahutades randa, vasakul kõrguvad mäed. See maantee lookleb põhjast lõunasse, valdavalt piki Vaikse ookeani rannikut, on tituleeritud Ameerika üheks ilusaimaks maanteeks ja kannab mitut nime, mh ka Highway 1. Kuskil tegime peatuse, et rannas vett katsuda ja lainte jõudu tunnetada.

Vesi oli küll külm, aga mitte külmem kui Eestis suve keskpaigas. Siin enam rannas inimesi päikest nautimas ei kohta, kuigi temperatuur on ikka üle 20 kraadi. Enne Montereyd otsustasime 101 peale hoida, loobusime ookeani vaadetest ja suundusime sisemaa poole, teiselepoole mägesid. Maantee oli enamjaolt ääristatud suurte põldudega. Maasikad, salatid, artitšokid, sibulad jne. Kibe korjamine käis, enamikel põldudel olid tööd täies hoos. Ja nii veetakse saaki, ilusad punased paprikad

Edasi Los Angeles'e poole liikudes otsustasime teha siiski ühe väikese seljasirutuse peatuse (loe: shoping). Lihtne arvutus näitas, et kui liigume keskmiselt 55 miili tunnis, siis LA-sse peaksime jõudma 9 paiku õhtul.
Plaanisime söögipeatuse teha Santa Barbaras, aga kuna Kass jäi sügavalt magama, otsustasime seni edasi sõita kuniks ta ärkab. Kui LA-sse viitavad sildid rääkisid veel 80st miilist, oli sõiduridu kokku juba 5 ja tee äär täis kõikvõimalikke ärisid, mis on vägagi omane linnapildile. Eeslinnastumine on siin oma töö teinud. Kass magas kõik LA suursugused pilvelõhkujatega vaated maha, mis õhtupimeduses tuledevalgel eriti muljetavaldav on.

Ühel hetkel otsustasime freewaylt maha sõita, sest GPS tuli seadistada hotelli suunda ja ausalt öelda oli see puhas ehmatus, kui selgus, et hotell on veel 60 km kaugusel. Ma olin naiivselt arvanud, et kui sildid viitavad Universal Studios, siis on meie hotell ka kohe kuskil samas, aga tuhkagi. Raske on selle linna suurust hoomata, aga kuhugi peavad ju need miljonid inimesed ära mahtuma. Lõpuks jõudsime hotelli 9-poole 10 vahel ja väsimus oli ikka väga suur. Tom on medalit väärt, et terve selle maa ise maha sõitis

Hommikul jõudsime juba 8st sööma. Jälle kontinental, sedakorda vahvlid, bagelid, röstitud saiad ja MOOS, või, vahtrasiirup. Kohv oli ka jube.

Peale hommikusööki võtsime suuna Forever Hollywood peale. Kohe hommikuks veidi nagu morbiidne, aga siinsed viimsed puhkepaigad on rohkem nagu tribüüt elule, mitte kui sünged ja pimedad päikesevalguseta hauad.

Edasi viis tee meid Hollywood Boulevardile, kus uurisime Walk of Fame'i, jalutasime ringi, tegime vajalikud meenete ostud.

Starbucksis oli puhkepeatus. Huvitav on istuda ja vaadata neid inimesi, juurelda kas tegemist on turistidega või mõne tulevase superstaariga, kes unistab oma suurest läbimurdest kohe nüüd ja praegu. LA Dream poeb vägisi mõtetesse .. Läksime autole public parkingusse järgi ja imestasime selle parkimise korralduse üle. 5-kordses parkimismajas käis asi nii, et mingid kindlad kohad olid reserved ja sinna parkida ei tohtinud, aga need kohad kuhu tohtis, olid üksteise järgi pargitud autodega täidetud. Meie mõistes siis kinni pargitud. Aga igal korrusel oli attendant, kellele tuli auto võtmed ulatada ja nende ülesanne oli siis vajadusel autodega manööverdada! Nipp või mis?

Söögikohta otsides jäi meile nina alla Off Broadway Shoes... Oli see vast alles pood. Ma tulin tühjade pihkudega sealt välja

Kõht oli selle vantsimise peale heledaks läinud ja söögikohtade üle vaieldes otsustas Tom keerata Beverly Hills Centeri parklamajja sisse -> viga! Megasuur keskus kus tuleks pool päeva kõmpida, et söögini ja pärast autosse tagasi jõuda. Isegi Forever 21, Macys jm ei suutnud piisavalt ahvatleda, et sinna jääda. Nii et autosse ja minema ning Burger King it is. Edasi Beverly Hills ja suund Venice Beach'le.

Tomi nägu vajus eriti pikaks kui olime auto ära parkinud ja suundusime mööda promenaadi patseerima. No need näod ja tegelased seal .. Hipiliikumise hiilgeaegade jäänuk, õppematerjal järeltulijatele "Kui õppida ei viitsi, juhtub nii ..". Peab uurima kuidas siin narkootikumidega lood on, mis on seaduslik ja mis mitte. Rohelises vormiriietuses mehikesed, kes olid end sildistanud kui "medical doctor", toimetasid midagi marihuaanaga, igal pool olid sildid, mis keelasid pildistamise. Ilus liivane rannariba koos vetelpääste tornidega, pikad sihvakad palmid maheda briisi saatel kõikumas .. Ilmselt on see suures osas meelelahutustööstuse teene, et osad hetked ja kohad tunduvad nii tuttavad. Sest me oleme neid filmis näinud Rannas oli väga lahe rulapark, kus pealtvaatajate kaasaelamise saatel tehti trikisõitu, mis sundis õhku ahmima. Noored poisid ja tüdrukud näitasid oma suurepärast tasakaalu ja rulavalitsemise oskust nagu tõelised surmapõlgurid. Kiivreid ja kaitsmeid oli vaid kahel tüübil näha.

Kass kauples omale unenäopüüdja välja, mille siis tagasiteel parklasse kõige turvalisema välimusega tüübilt soetasime.

Venice Beach'lt hotelli suunas liikudes jäi tee peale täpselt ette üks Ross Dress for Less kuhu me ennast pea kaheks tunniks unustasime. Saak oli päris hea Lausa nii eufooriat tekitav, et ma lubasin ise hotelli sõita (loll olin ) Anaheimi poole liikudes juhtus tore vahejuhtum. Auto GPS oli just teatanud, et 0,5 miili pärast tuleb kuskile suunda hoida, kui korraga kadus pilt aparaadil eest. Keset I-405, kus koos carpool reaga oli 7 rida, millel hoolimata 65 miilisest kiirusepiirangust põrutatakse 80ga ( u 125-130 km/h), pikivahest rääkimata .. auto autos kinni .